Jonathan Strange & Härra Norrell III osa S. Clarke

Sai siis see triloogia lõpuks läbi... oli ikka piin lugeda küll, nii igavat kirjanikku pole ammu lugenud...Aga nüüd siis asja kallale...
III osa, milles Jonathan Strange kirjutab raamatu, kuid lugejail on raskusi selle lugemisega... Childermass tunnetab võlumaailma virgumist ja söandab kahelda isanda meetodites... Härra Segundus vahetab ametit ja leedi Pole elukohta... Vana sõber toob Stephen Blackile sõnumi... Strange teeb edusamme haldja esilemanamisel ja saab kentsaka kingituse... John Uskglassi ettekuulutus läheb üllataval kombel täide... Childermass näeb viimaks oma silmaga Vinculuse raamatut... Ja Hurtfew Abbey raamatukogus leiab aset ootamatu ja maagiline leppimine...
Ütleme nii et mida lõpupoole, seda huvitavam. Raamat läks huvitavaks siis kui Strange ennast Veneetsias hulluks tegema hakkas. Oli ÜKS kord terve triloogia jooksul, mis mind naerma ajas - see kuidas Strange nägi igal pool ananasse. Kuigi triloogia teise raamatu taha oli kirjutatud milline huumoriga vürtsitatud raamat see on... Mina küll seda ei näinud... Sellest alates kui Strange hulluks läks, oli näha kogu tegevuses edasiliikumist - Strange käis haldjamaal ja ta pandi lõksu Igavesse Pimedusse, kuid ta tegi siiski kõik et päästa lummusest leedi Pole ja oma naine Arabella. Kogu selle tegevuse juures aitasid teda Childermass ja Norrell, kellega ta oli teadagi väga suures tülis. Stephen Black, kes pidi ettekuulutuse järgi kuningaks saama, saigi haldjamaa kuningaks pärast seda kui ta oli tapnud ohakanutijuustega dzentelmeni tänu Strange'ilt saadud võluväele. Teda aitasid kivid, tuul, vesi ja puud. Korraks ilmus ka John Uskglass, kes äratas surnust üles Vinculuse, kes oli ohakanutimehe poolt üles poodud ja kelle nahale oligi kirjutatud see kuulus Uskglassi raamat. Triloogia lõpuks leppisid Strange ja Norrell ära, kuid Igavesest Pimedusest nad välja ei pääsenud. Mulle tundus et see lõpp jä kuidagi poolikuks. Natuke rohkem oleks võinud veel seletada aga missealsikka. Hea et läbi sai...