Ehatähe Rüütel, Kaupo Pähkel

Sain nüüd eile õhtul lõpuks läbi loetud selle raamatu, mille lugemist ma alustasin augusti lõpus eelmine aasta!!!!! Aga nüüd kõigepealt kirjeldus raamatu tagakaanelt:
Stiilipuhas fantaasiaromaan autorilt, kelle olemasolust polnud seni aimu ka hoolikamatel eesti ulme kasvulava jälgijatel. Seda rõõmustavam saab siis loodetavasti olema tutvumine küpse ja sisuka debüütteosega. Noor rüütel saabub tagasi lapsepõlvemaadele, kust ta aastaid tagasi oli sunnitud põgenema, kui julm ja reetlik venlane ta vanemad tappis ja nende valdused üle võttis. Nii et pärimisõigust tuleb mõõgaga tõestada. Kõik vaenlased aga ei ole läbinisti maised ja iga mõõk neile peale ei hakka. Õnneks on rüütlikoolitusse kuulunud muudki peale võitluskunsti. Ja kui öeldakse, et hea sõna võidab võõra väe, siis ei maksa seda otsesõnu võtta. Küll aga aitab hea sõna koos sarmi ja emhisusega leida sõpradeks osavaid mehi ja kauneid naisi, kes kangelast tema teekonnal edasi aitavad. Nagu fantaasiakirjanduses ikka, tuleb tegemist ka lohega, aga see pole kaugelki kõige suurem pahandus, mis lahendamist ootab.
Iseenesest oli raamatu süžee siiski põnev, eriti veel eestlase kohta ja tegemist oli tõesti hea ulmeromaaniga, kuid autori kirjutamisstiil oli raskepärane ja seetõttu läks mul raamatu lugemiseks VÄGA palju aega. Lisaks sellele et mul oli väga kiire kogu aeg, proovisin ma seda raamatut enne magamaminekut ikka lugeda, aga ma ei suutnud kolme lehekülgegi lugeda ilma et paks uni peale ei tuleks. Sellepärast pole mul enam meeles, mis raamatu alguses juhtus. Kangelane oli kangelaslik ja veatu nagu ikka ja vaenlane oli üdini halb, reeturlik ja suure hävitusjõuga. Lõpuks ikkagi hea võitis kurja ja peategelane sai tagasi oma hertsogitiitli ja maavaldused. Rohkem polegi nagu midagi öelda.....kahju...